Riik (mõtlen siin all laiemalt avalikku sektorit) on tänapäeval võtnud endale perekonna ja Jumala rolli nii abistamises (kui ka karistamises). Riik on võtnud endale aitamise monopoli.
Riik solvab abiandjaid
Riik on võtnud endale aitamise monopoli. See väljendub, et riik on hakanud karmilt karistama ligimese aitamist. Nii kui aitad, kohe ka riik karistab. Riik karistab maksudega teiste aitamiselt. Riik püüab end välja vabandada väitega, et maksust vabastades püütakse sobi teha. Vabandan, aga sobitegemine peaks selgesti arusaadav olema. Kui juba teise aitamine aetakse sassi sobitegemisega, siis me oleme sobitegemise valesti defineerinud. Meil on valed väärtushinnangud.
Toon lihtsa olukorra, kus inimene võetakse tööle koristajaks. Talle makstakse teiste koristajatega võrdset töötasu, nt 300 € kuus. Võib olla on ta ainus koristaja seal ettevõttes, aga põhimõtteliselt sarnastes ettevõtetes ja/või samas piirkonnas on sarnased palgad. Nüüd tööandja mõtleb koristajat aidata nt täiendava 50 €-ga ja seda igakuiselt. Inimlikult aidata, sest koristaja töö seda raha väärt ei ole, hoolimata, et koristaja koristab väga puhtaks kõik, mis vaja. See töö lihtsalt pole nii väärtuslik. Nüüd tuleb riik ning ütleb, et sa varas, sa maksad siin ümbrikupalka. Tööandja siis jätab aitamise riigile, sest selline väide lihtsalt solvab.
Riik hoiab kiivalt aitamise monopoli
Aitad võõrast, saad vastu näppe tulumaksuga, aitad oma, saad vastu näppe veel täiendavalt sotsiaalmaksuga, lühidalt erisoodustusmaksuga. Tulumaksuga maksustades maksad lisaks 27 %, erisoodustust andes (tulu+sotsiaalmaks, sh sotsiaalmaks tulumaksult) aga 68 %.
Aitad võõrast 79 €, saad vastu näppe tulumaksuga 21 € (st lisaks ligi 27 %). Kui aitad oma, siis saad lisaks veel sotsiaalmaksuga 33 € vastu näppe, kokku 54 € (ligi 68 %) täiendavalt. Riik takistab ligimese aitamist, aga veelgi enam ta takistab perekonna, sh omaste aitamist. Ka töötaja võib lugeda omaseks ja riik peab ka.
Riik on lõhkunud loomulikud sõbra- ja perekondlikud sidemed oma ahne maksupoliitikaga.
Erisoodustusmaksu arvutamine
Erisoodustusmaks koosneb tulumaksust 21/79 ja sotsiaalmaksust 33/79, sest sotsiaalmaksu makstakse ka tulumaksu pealt. Selgitavalt toon näite, kus aitad 79 €-ga. Sinu abistatav summa on netosumma ja loetakse 79-ks osaks 100st, seetõttu ei arvestata tulumaksu 21 osa 100-st, vaid 21 osa 79-st. Nii tuleb 79 € jagada 79-ga ja korrutada 21-ga. Kui liidad abi ja tulumaksu kokku (79+21) tulebki brutosumma (põhimõtteliselt nagu brutopalk) 100 €, mille pealt me tavaliselt 21 % leiame tulumaksu arvutamisel (21 % 100 €-st on 21 €). Sotsiaalmaksu leidmisel tuleb abistatav summa 79 € jagada 79-ga, vastuseks 1 €, ning korrutada 33-ga, vastuseks 33 €. 33 € on 33 % 100 €-st kui brutoabist, aga mitte 33 % abistatavast summast 79 €-st.
Abivajajaid on veelgi rohkem
Riik on võtnud endale aitamise monopoli ning seetõttu ka kohustuse aidata. Samas, kui me vaatame enda ümber ringi, siis näeme, et hädaliste hulk on suurem kui aitajate võimalused. Eks abivajajaid oleks nagunii rohkem kui abiandjaid, aga nüüd on see hädaliste hulk veel suurem, sest riik on võtnud endale aitamise monopoli ning ei tule sellega toime, samas teised ei taha appi tulla, sest riik on neid oma käitumisega solvanud.
Mis on solvav käitumine
Käitumisega solvamiseks loen lisaks eelmainitud seadusküsimustele ka nõrgematele „ära tegemist“, sest riigi vastu kohtusse minna ebaõige maksumääramise pärast, on väikeettevõtjatele, aga ka suurettevõtjatele, päris kulukas. Seetõttu neelatakse ebaaus maksunõue alla, mille aga maksuhaldur keerab enda tunnustamiseks. Samuti on küsitavad meie revidentide otsused. Nimelt revidentideks peaks olema inimesed, kel on eraettevõtja juures juhtimiskogemus, see kogemus peaks olema võimalikult pikaajaline. Kui palju on meie revidentide seas pikaaegseid eraettevõtete juhte? Maksuotsused on nimelt juhtimisotsuste, kuna juhatus otsustab ja vastutab, üks tagajärg. Miks tehti selline juhtimisotsus, on aga ausalt adutav elukogemusega juhtimise vallas. Iga eluala annab elukogemuse, kuidas sellel alal paremini toime tulla. Kogemuseta juhataja käe all võib isegi aus ettevõte pankrotistuda, aga mis siis, kui riik paneb omalt poolt veel surve peale kogemuseta revidendi näol? Samuti oskab kogemusega endine juhataja läbi näha ebaausa käitumise oma kontrollitavate puhul. Riik peab tagama lisaks õigusele ka õigluse. See on ühelt poolt maksuseaduste, aga teiselt poolt ka seaduskuuleka käitumise järelevalve küsimus.
Leian, et valikut tehes peab riik sihtima hoopis maksutulu õiglasemat kogumist, mitte maksutulu efektiivsemat kogumist.
Vöö koomale tõmmata
Paratamatult me peame abivajajaid aitama igas nende vajaduses, mis on meie võimuses. See on kristlik ja ma loodan, veelgi enam, ma arvan, et väga paljudele arusaadav mõtteviis. Selleks peab riik tegema kõik aitamised maksuvabaks, nii tulumaksu kui ka sotsiaalmaksu vabaks. Loomulikult tuleb läheneda mõistlikult, st eeltoodud töötaja abistamise näites tuleb vaadata, et töötaja saaks vähemalt mõistlikku tasu oma töö eest ning mis väljamakstud summast üle jääb, see on maksuvaba abi. Töötasu osa maksustatakse ning abiosa ei maksustata.
Me peame laskma teistel aidata ning loobuma sellelt maksu kogumisest ning vajadusel tõmbama riigis muus osas vööd koomale. Samas on vähenenud koormus riigi sotsiaalsüsteemile, sest abi saanu ei lähe enam riigilt abi küsima ning seetõttu ei pea ka riik enam nii palju maksu koguma. Sellel teel on abivajajad aidatud ning tõenäoliselt pole abiandjatel ning ka neil, kes pole saanud abi anda, kahju ka maksta ülejäänud makse ning nii mõnigi ümbrikupalk saab ära legaliseeritud ning selle pealt täiendav maks kogutud. Lastes teistel aidata on riik võitnud nii üht- kui ka teistpidi. Muidugi on vaja maksukogumise aluseid korrastada ka muus osas.
Ausus on tähtsaim
Tähtis on inimeses toetada ainult ausat mõtteviisi, sest kui me sunnime inimese abiandmisel skeemitama, siis tal tekib see harjumus ka muude, valede asjade osas. Ausus aga aitab paremini ennustada erinevate muudatuste tulemusi erinevalt praeguste prognoosidega, kus prognoosid on seotud valedega ning valede välja arvutamisega, mis omakorda on kulukas ja inimesele omaselt vigane.
