Mõningaid kordi on tõstatatud küsimus, et miks EKD rõhutab madalaid palku meie eelisena. Sellega seoses on meid süüdistatud, et me ei armasta ligimest. Ma toon välja mõned oma mõtted
Meil on oma definitsioon ligimesearmastusest olemas: tööta ise, mitte ära ela teise seljas. Teinekord toob see kaasa ka madalad palgad. Selleks, et tööd oleks, on vaja võimalikult soodsat hinda ja madalaid makse (palgafondi). Kui meil on valida 1 kuu kõrget palka koos pankrotistunud tööandjaga või mitu aastat madalamat palka, siis pigem madalam.
Euroopa kõrge elujärg ja Euroopa riikide kõrged maksud tulevad (meie mõistes) orjatöö arvel
Kui lõpetatakse Aasiast kaupade ostmine (tootmine) ja hakataks tootma Euroopas, siis hakkaks meile tulema rohkem tellimusi ning me saaksime ka palku tõsta.
Selleks, et Eestis tõuseks palgad (ja seda tõusu on vaja), peaksid kõik korraga palka tõstma ning Euroopa Liidu ettevõtjad (korporatsioonid eelkõige) peaks ilma lõpetama allhanked vilgaste kollaste näppude maalt, kust nad ostetakse kaup kollaste hindadega, aga müüakse valgete hindadega, justkui oleks kogu kaup toodetud eurooplaste poolt. Aasias töötatakse aga orjanduslikes tingimustes, kuigi formaalselt orjust seal ei eksisteeri.
See kasum, mis tasku pannakse, selle arvelt tõstetakse eurooplaste palka ja makstakse Euroopa riikidele omaseid rõvedalt kõrgeid makse. Mis viga makta, kergelt tulnud raha ju ja kuidagi peab oma südametunnistust vaigistama, et kasum võetakse sisuliselt orjatöö arvelt.
Allhankest päästab maailmabrändi väljatöötamine
Maailmabrändi väljatöötamine võtab raha ning seda raha ega ka ideed meil väga pole (väikese rahva kohta on meil tegelikult palju ideid, Skype, Kazaa jne), aga neid oleks mitmeid vaja.
Kuni meil pole maailmabrändi, seni peame tegelema allhankega.
Allhankeks on aga madalaid palku võrreldes ostjariikidega ja/või palju ostjariike. Meil on vaja maailmabrändi.
Milline on aga süüdistaja arusaam ligimesearmastusest?
