ESMi puhul on öeldud, et tegemist on rahvusvahelise lepinguga. Rahvusvaheline leping on siis rahvahääletuselt maas, kui see on kooskõlas ülejäänud põhiseadusega ning mõistlikus suuruses. Kui aga see on nii massiivne, siis see enam ei kuulu selle piirangu alla. Teisiti võttes, rahvusvahelised lepingud on siis Riigikogu otsustada, kui need toovad rahvale vabadust ning ei oma olulist kohustusi toovat kaalu. Maksulepingud nt annavad oma kodanikele teises riigis teatavad maksusoodustused, kui oma riik loobub (meil ühe maksuna käsitletud) tulumaksu korjamisest teatud ulatuses ja aladel. Ülejäävast rahast mingi osa tuleb ju koduriiki. Ma arvan, et saamata raha pole nii hull kui saadud raha välja maksmine. Saamata rahaga ei tohiks arvestada, või olla valmis sellest ilma jäämiseks. Pealegi soodustab selline tegevus aktiivsust, mitte passiivsust nagu pidev raha pealepritse. Luksemburg nt väljastab sotsiaalmaksu (natuke käsitleb üks EL direktiiv ka sotsiaalseid maksusid) osas oma kodanike kaitseks sertifikaadi palju pikemaks ajaks, kui see on tavaline. Luksemburg kaitseb omasid. Au talle!
ESMga liitumisel on toodud välja, et kui klubiga oled liitunud, siis pead maksma, muidu teised liikmed ei austa meid. Kes on need teised liikmed, kes ei austa ning kes on nii väga ESMst huvitatud? Need võiksid olla Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania ja Saksamaa (kelle arulagedalt laenuandnuid panku kasvõi päästetakse). Need riigid aga on just abivajajad riigid. Nii et meid ei austa tulevased võlgnikud… kes on oma ajuvabade, raamatupidamise konservatiivsusprintsiipi väga loovalt käsitledes, otsuste tulemusena kriisi läinud. Me anname laenu, et nad saaksid meid toetada ja oma rahaliselt lõbusat elu (võrreldes meiega) jätkata. Meeldis Kivisildniku mõte, kuigi ta väljendas seda suht-koht labaselt, et pätte ei tohi abistada ning teatud asjade üle läbi ei hakatagi rääkima.
Sõber ei sunni teist sõpra ennast aitama, eriti kui aitajale võivad tekkida sellest suured probleemid. Partnerid ei sunni teist halba olukorda. Austatakse riiki, kes seisab omade eest, mitte, kes annab teistele nende lolluste jaoks järgi. Kas Kreeka austas Euroopat enne EFSFi? Kas ta nüüdki austab? ESMi kasusaavad liikmesmaad vaatavad meid kui lüpsilehmi, vaeseid lollikesi lüpsilehmi. Meie oleme nende jaoks kriisis siis, kui see mõjutab ka neid. Kui see neid ei mõjuta, siis me kriisis pole. Sellises kriisis nad tahavadki elada, kui parafraseerida maailmakodanik EV Peaministrit Andrus Ansipit.
Antavat laenu tuleb võtta kui raha, mis kunagi tagasi ei tule, Vaid siis on arukas laenu andmine. Pigem loobume nende toetustest ning laseme neil endil välja rabeleda kasinusprintsiipe ning minimaalseid laene peale võttes (nagu Eesti võttis Swedbankist kriisi ajal mõneks kuuks arvelduskrediiti). Või kui keegi soovib neile laenu anda või lihtsalt toetada, palun, vabad maad.
Kokkuvõttes on ESM aga sedavõrd kaalukas leping, et on erand oma olemuselt. Seda peab arutama rahvahääletusel, kui üldse seda vastuvõtu arutamisele võtta.
