Eestis on kombeks inimene (või juriidiline isik) topelt ohverdada. Ohver on kellegi/millegi süütult ära andmine, kelleltki/milleltki süütult kellegi/millegi ära võtmine.
Niimoodi ohverdavad kurjategijad teisi inimesi (nende tervise, vara jms kaudu), ohvreid. Ohvrilt võetakse (peenemalt ohverdades: ohvrid justkui annavad ära) nt oma tervise, varanduse, isegi elu.
Ohverdati nt VT-s oma pattude eest, st keegi pidi olema ohver teise pattude (kuritahtlike huvide) eest. Ohvrilt (nt lammas) võeti ära tema elu.
Mõistlik inimene saab aru, et kuriteo eest peab saama karistatud. Samuti saadakse aru, et karistamisel võidakse minna üle piiri. Seetõttu on õigustatud ka kurjategija kaitsmine, et temast ei saaks ohvrit. Ülemäärast karistust määrata ei tohi.
Samas on meie ühiskonnas mindud kurjategija kaitsmisel nii kaugele, et tema kantav karistus on sedavõrd väikene, et sellega ohverdab riik ohvri uuesti. Seekord ohverdatakse ohvri õiglustunne.
Niimoodi saab ohver kaks korda ohverdatud – ükskord kurjategija kasuks (andis ära varandust nt) ning teinekord kurjategija kasuks (ta ei saanud katet tema kallal sooritatud kuriteole).
Kusjuures selline alakaristuse määramine on veel leebe ohverdus. Mitmel korral on meediast käinud läbi nt oma laste kaitseks ette võetud sammude karistamine. Levinud juhtum: lapse (ohvri) kiusajat (ohverdajat) karistama minnes saab karistajast seaduste järgi kurjategija (ohverdaja) ning tegelik ohverdaja lihtsalt defineeritakse ümber ohvriks. Moraalselt saame aru, et karistaja ohverdatakse, aga seaduslikult mitte. Palju on olnud enesekaitsjate kahjuks lahenenud juhtumeid.
Me oleme ära unustanud elementaarsed karistamisviisid. Riik ei saa võtta kõike karistamist enda peale. Sellisel juhul peaks riik ka tegelema tsiviilnõuetega, st nii kui võlgu jäädakse, esitatakse riigile nõue ja riik maksab nõude kinni. Mitte et ma pean ise oma kulu ja kirjadega kohtusse minema. Samamoodi võime hakata kohtusse andma ka lapsevanemaid, et nad karistavad lapsi taskuraha vähendamise, õuemineku keelu jms. Kuidas julgeb lapsevanem ise karistada, ka pehmelt? Õige karistaja on ju riik.
Millal me saame aru, et ohverdaja peab saama karistatud? Teine inimene ei saa olla minu ohvriks ning kui ma tema ohverdan, siis pean saama karistatud. Ma ei ole ohver, kui mind tullakse piisavas mahus karistama. Karistamiseks peab olema muidugi veendutud süüs.
